Kui Matad oma lähedased… kuidas edasi elada?

Juba ma hõiskasin, et kõik on korras ja juba tunnen kes Ma olen ja tean mida soovin ja tahan. Mul oli taas pisike tagasilöök. Veidi enne jõule ma koristasin kappe ja leidsin sealt ema matusealbumi ja ühe pildi mis ma soovisin emale hauda kaasa panna, aga mingil põhjusel jäi see matusepäeval maha ja nüüd ilmus see välja, mis selle nii eriliseks tegi oli see, et ma olin sinna taha kirjutanud teksti. Ma oleks nagu kõrvalt kedagi teist näinud, nagu pisikese lapse valu tundud, ma olin ju kõigest 13. Aastane . Ma ei uskunud, et see mind nii rajalt maha tõmbab ja oli pisike teelt eksimine. Ma söön igapäevaselt ravimeid, et toime tulla iseendaga. Kui ma varem arvasin, et ma
Olen tohutult tugev ja enesekindel inimene, olen ma nüüd alles aru saanud, et ma kardan kriitikat ja inimesi kes midagi halvasti räägivad. Ma ei usalda ennast ja olen täielikult ebakindel inimene. Olen endale lõpuks tunnistanud, et kõik on saanud alguse sellest valust. Valust kui ma kaotasin oma ema ja hiljem oma vanaema . Kõik seotud lapsepõlvega . Teate mul oli meeletult ilus lapsepõlv, ma olin kõige õnnelikum laps üldse. Mu ema oli väga haige, raskelt haige, kuid ta oli mu sõber, parim sõber!!!

24.10.2004
Ärkasin hommikul väga raskelt, öö oli väga raske, emal tervis muutus öösel väga kehvaks . Oli näha, et ta oli tugevates valudes! Ma olin hirmul ja läksin vanaema tuppa. Vanaema ütles, et läheb käib poes. Ma istusin vanaema toas, ema pilt käes ja nutsin ja kuulasin ema oigamist. Ma võtsin julguse ja läksin ema juurde, ta andis mulle käe ja tegi ka korraks silmad lahti. Ma utlesin talle kui palju ma teda armastan ja palusin, et ta ei jätaks mind. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et ta armastab mind väga! Jätsin ema puhkama ja hiljem läksin õe juurde ta pisikest tütart hoidma. Krethel oli veel väga pisikene ja mulle väga meeldis teda hoida. Nüüd alles sain aru, et mind saadeti lihtsalt ära, et ma seda pealt ei näeks…. kui ma koju jalutasin ja oma maja ette jõudsin, tundsin kuidagi jubedalt ennast, mul hakkas väga paha ja ma jooksin tuppa. Mu õde ootas just teist last ja ta oli nii meeletult ennast ära nutnud. Ma jooksin ema tuppa ja voodi oli tühi… ma viskasin voodi ette pikali, käed voodil ja karjusin, et kus mu ema on???

Mu süda hetkel peksab nii kohutavalt, elan hetkel jälle seda valu läbi.

Mu ema oli surnud. See kole haigus võttis ta. Sellest päevast ei ole ma enam mina ise. Ma olen hoopis teine inimene. Mul ei ole enam usku ja ma ei looda enam õnnele. Te ei taha teada mida ma tunnen siiani, vajan tihti rohkem tähelepanu ja hoolt. Tahan, et keegi mind märkaks ja mind päriselt armastaks! Võitlen iga jumala päev selle mõttega. Õnneks on mul niii vinged lapsed, tahan neile pakkuda sama toredat ja head lapsepõlve nagu oli minul! Mul oli parim ema! Ta andi endast kõik, et ma saaks olla õnnelik ja ausalt ma olin kohutavalt õnnelik! Magasin ema kõrval kuni viimase päevani!

Lisaks kaotasin ma aastaid hiljem oma vanaema 12.12.2012 tema oli võimas naine! Naine kes kasvatas mind üles ja kes andis lubaduse, et ootab mu Lapse ära ja siis saab rahus minna! Nii ka oli, enne Degita aastaseks saamist mu vanaem lahkus!

Ma räägin pidevalt oma lastele, et meil on kaks võrratut inglit taevas! Ja ongi!!!
Ma palun vabandust, kui mu käitumine on vahest vale. Ma lihtsalt ei oska ennast väljendada!
Loodan ka, et kunagi andestab mulle mu kallis Onu!

Armastage ja hoidke üksteist nii, nagu iga päev oleks meil viimane! ❤️

3 Replies to “Kui Matad oma lähedased… kuidas edasi elada?”

  1. Sattusin juhuslikult sellele blogile. väga kurb, et pidid juba nii noores eas oma armsa ema matma. Aga sulle on jäänud kõige ilusamad mälestused ja neid ei saa keegi sinult ära võtta . Kas sa psühholoogilist abi oled varem saanud? Sa ei saanud sinna mitte midagi teha et ema aidata aga sa olid tema jaoks olemas ja vanemagaoolid sul ka super head suhte, see on kõigettähtsam. Suured kallid sulle ja soovitaks tõsiselt mõne hea psühholoogi jutule minna.

  2. Hei! Väga tore, et siia sattusid ja aitäh heade soovide eest! Olen otsinud abi, juba siis kui ema suri, siis ei saanud ma asjadest veel nii täpselt aru, kuid nüüd mõistan ja käin väga hea psühholoogi vastuvõtul. Õnneks ei loodagi ma kohest abi saada, külastan korra kuus ja kindlasti veel ei lõpeta ka. Iga korraga läheb kergemaks 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga