Kaks keisrilõiget. Erakorraline ja plaaniline.

Mul on kaks last ja mõlemad nad on siia ilma saanud tulla läbi keisrilõike abiga. Tütar Degita tähtaeg oli 13.12.11 Kuid otsustas kõvasti üleaja minna, lõpuks anti saatekiri haiglasse 23.12 aga eks see hirmutas vist mu lapse nii ära, et õnneks valud hakkasid juba 22.12. Olin üksi kodus, kui valud hakkasid, hirm oli meeletult suur, proovisin rahulikuks jääda, vaatasin veel haigla koti üle ja käisin pesus ja muidugi oli siis mu lemmik film telekas, Üksinda kodus, terve mu külmkapp oli täis kooke ja kõike paremat ja ma ei soovinud veel haiglasse minna. Lõpuks kui mu elukaaslane koju jõudis, soovisin ma juba kiirelt haiglasse minna, valud olid juba väga kohutavad.
Palusin elukaaslasel kiirelt takso kutsuda, takso tuli õnneks ruttu. Mäletan, et terve tee taksojuht rääkis oma naisest ja oma viiest lapsest. Haiglasse jõudes ma juba oigasin kõvasti, mäletan, et taksojuhil ei olnud raha vahetada ja elukaaslane ütles, et käib vahetab haiglas lahti ja taksojuht ütles väga kiirelt nähes minu seisundit, et eieiei ruttu minge ära, mul kõik viis last autos sündinud, ma ei taha, et üks veel sünniks…
Olime tänulikud ja kooberdasin haigla poole. Haiglas vaadati mind läbi ja öeldi, et oiiii siin veel aega külll… avatust oli kõigest 4cm. Mu süda aimas halba ja ma ei olnud nõus koju minema, ütlesin, et tagasi koju ma ei lähe ja kõik. JUMAL TÄNATUD, ET EI LÄINUD!
Lõpuks juhatati mind palatisse, kuna ma vihkan haiglaid siis oli mul päris ärev olla..
Palusin, et elukaaslane läheks ruttu küsiks mulle palatisse teleka, siiski käis mu lemmik film ju 😀
Kuid kiirelt saadeti ta tagasi, ilma telekata muidugi 😀
Kuna valud muutusid aina hullemaks, toodi mulle ka naerugaas, abi sellest küll ei olnud, mulle vähemalt mitte.
Mul oli ümber pidevalt KTG ja pidevalt käidi kontrollimas avatust, kuid mitme tunni möödudes oli ikka vaid 4 cm avatust. Lõpuks avastas mu mees, et lapse südametöö hakkab kaduma, ma ei suutnud enam midagi mõista, kuna valud olid nii tugevad ja naerugaasist olin juba väga uimane. Ta läks ja kutsus kiirelt arstid. Üks arst tuli ja väga kiirelt jooksis välja, kiirelt tulid kohale ala 5 arsti kes mu ümber tiirlesid, öeldi ainult, et nüüd on kiire ja mind viiakse erakorralisele keisrile. Öeldi ainult nii palju, et lapse südametöö on kadunud.. mind torgiti ja võeti allkirju ja avati veed ja seda kõike korraga, kui veed avati olid need nii mustad, täiesti rohelised, mees saadeti mul välja ja mind valmistati kiirelt operatsiooni ruumi viimiseks ette. See kõik käis nii kähku….Selleks ajaks olin ma valutanud viis tundi. Koridoris öeldi veel, et mõlema elud on ohus.

Ärkamine

Kui ma lõpuks sellest unest ärkasin, öeldi, et palju õnne teile sündis tütar. Ma olin paanikas ja küsisin, et kus mu tütar on, siis öeldi vaid, et lastearst viis ära, küsisin palju küsimusi ja keegi ei osanud mulle midagi rääkida, ma sain paanikahoo ja ma ei suutnud iseseisvalt hingata, minuga nähti palju vaeva ja lõpuks viidi mind intensiivravi osakonda. Mu tütar sündis 22.50. Ma olin surmani väsinud ja surmani hirmul, arstid jooksid mu vahet ja siiani ei teadnud ma oma lapsest midagi, kus ta on ja miks teda minuga ei ole ja kuidas tal on jne. Ma uppusin pisaratesse ja ma olin surmani hirmunud. Lõpuks lasti mu mees minu juurde, tal ei lubatud kaua olla, ütles ainult aitäh mulle ja paitas mu pead, ma nägin ta silmis, et midagi on halvasti. 
Lõpuks väga vara hommikul tuli lastearst ja rääkis mulle lõpuks mis toimus. Mu pisikene tütreke sündis nii, et ta ei hinganud, see pisike inimkeha vajas elustamist ja see oli kestnud lausa viis jubedat minutit. Pisikese Degita sünnihinded olid väga madalad. Oma last sain näha ma alles hommikul ja ainult korraks. Kui mind viidi üles laste intensiivi siis pidin ma ära surema, see pisike keha lamas seal kapslis, juhtmed küljes ja ta vajas hingamiseks abi, ta uppus selle maski sisse. Teda ei antud mulle isegi sülle ja mu küsimus oli ainult, et kas ta ikka sööb ja see oli kõik, see metsik tunne mu sees oli nii valus. 
Kuna mu enda seisund ka paranes, viidi mind palatisse, seal sain ma uut valu tunda, palat oli täis. Minuga koos neli ema ja kolm last, JUST kolm last, kuna minu laps oli siiani üleval intensiivis. Ma proovisin oma tunnetega hakkama saada ja korrutasin endale koguaeg, et on imede aeg ja kõik saab korda. 

Kõik laabub….

Lõunal tuli mu juurde lastearst ja ütles lihtsalt ühe lause. Heinsalu, palun tulge ja tooge oma laps palatisse. Te ei taha isegi teada mis tunne mind valdas, mul oli kõhul küll haav, aga ma lausa lendasin oma lapse juurde, see oli suurim õnnetunne ja seda ei saa kirjeldada. Lõpuks tõin oma pisikese alla, enda kõrvale ja oma kaissu. See tunne oli nii VÕIMAS! Muidugi nägime me vaeva, et ta hakkaks rinda võtma ja saime haiglas palju abi ja tuge ja siiani olen ma väga tänulik ITK arstidele, kes tegutsesid nii võimsalt!
Degita kosus ja arstid kiitsid, et ta on väga tubli ja vapper jõuluime. Jõulud olime ka haiglas, mu elu kõige imelisemad jõulud! Päevad möödusid ja kõik oli korras. Kuid siis tekkis minul kõrge palavik ja põletiku näitajad tõusid väga kõrgele. Ma olin saanud haavast põletiku ja pidime veel haiglasse jääma, tundsin ennast süüdi ja kuidagi väga raske oli olla. MA TAHTSIN JU KOJU SAADA!
Õnneks tuli mu õde oma perega mind vaatama ja elukaaslane oli palju toeks ja ka Hiiumaa pere toetas meid palju. Ma olen kõigile nii südamest tänulik! Muidugi mu sõbranna Sveta kes käis kohe haiglas oma printsessi vaatamas! Tohutult armastan teid !!!!!
Lõpuks saabus ka päev, kui me koju saime ja see oli kergendus ja vinge tunne. 
Hiljem tekkis mul muidugi sünnitusjärgne stress. Mul tekkis surmahirm. Kaotushirm vms. Ma ei maganud öösiti, käisin last jälgimas ja nutsi, kui laps nuttis ja päevaast päeva hoidsin ma teda ainult süles ja ma ei tahtnud, et keegi teine mu last puudutab jne. Õnneks sain ma selle stressiga ise hakkama ja kõrvalist abi ma ei vajanud, kestis ala 3 kuud ja siis sain ma juba rahus hingata ja magada!
Nüüd saab see neiu juba seitse! Ta on väga tugev ja tubli tüdruk, tervisega on kõik hästi ja on täpselt nagu teised lapsed. Meil läks hästi, ta ongi pisikene jõuluime ja parim kink mis mulle iial kingitud on!

 Pildil on minu kõige armsam Mamma, kes ütles kohe, et ootab ära pisikese tibu ja siis lahkub ja nii oligi. Mamma lahkus 12.12.12 ja Degita sai aastaseks 22.12.12. Aitäh sulle Mamma ♡

Pisipoja Ralfi sünd

Kui ma oma pisipoega ootama jäin oli kohe ette teada, et poja tuleb plaanilise keisriga siia. Nii tõesti ka oli. Kuna mu tervis oli väga halb oli koheselt teada, et poja vajab abi ja ise ma sünnitada ei saa. Rasedus kulges stabiilselt, oli ka kordi kus ma pidin olema haiglas ja vajasin ravi, kuid olin kõigega rahul ja juba varakult tundsin, et sünnib poja. Raseduse keskel tabas meid kohutav uudis, kui käisin Tallinnas uuringutel ja kui mind tagasi kutsuti ja öeldi, et mu sündimata beebil avastati mõlemapoolsed aju tsüstid. Mul varises kõik kokku, kuigi mind rahustati ja arst korrutas, et tihti kaovad need enne lapse sündi, oli mu hirm ikka meeletu, ma kandsin oma last lõpuni suure hirmuga. Õnneks olid taas mu kõrval meeletult head arstid nii Hiiumaal, kui ka Tallinnas ITK haiglas. Ma usaldasin neid 100%  Kui poja keisri aeg jõudis kätte, pakkisime Hiiumaal asjad ja sõitsime Tallinna. Haiglasse võeti mind vastu ja tehti uuringud, kõik tundus hästi. Hommikul pidi olema plaaniline keiser. Hommikul äratati mind varakult, kutsuti UH uuringule ja arst oli väga tõsine ja teatas, et täna keisrit ei toimu. MIS MÕTTES EI TOIMU???? MA OLEN LÕHKI MINEMAS!!!
Ta teatas, et lapse kopsud ei ole ettevalmistatud ja on suur risk. Pettumus oli väga suur, aga ma pidin otsusega leppima. SELGE MIS EDASI?? Keiser lükati edasi terve nädala, kuid ma olin rasedust juba lõpuni kandmas ei lubatud mul Hiiumaale tagasi minna, kui laps hakkab sündima võivad asjad halvaks minna, kui jään Tallinna siis saan kiirelt abi. SELGE!!! Haiglasse ma ei olnud nõus jääma, ma lihtsalt ei tahtnud seal olla teades, et ma saan siin istuda siis paar nädalat… See nädal mõõdus väga kiirelt ja sain haiglasse väga ruttu, ma olin nii ärevil ja õnnelik, et lõpuks täna kohtun oma pojaga. Operatsiooni tuppa läksin ma üksi ja mees jäi ootama, kõik läks väga ruttu, epiduraal mõjus hästi ja juba oli kõik tuim, arstid olid mega toredad ja paitasid mu pead, kuna näitude pealt oli näha, et ma olen väga närvis. Arstid panid muusika veidi kõvemaks ja plaksutasid ja laulsid kaasa ( öeldakse, et nad ergutavad ennast ) ja siis nad alustasid. 
Poja oli kõhus risti ja teda oli raske kätte saada, lõpuks kasutati vaakumit ja oblaaa, pisike Ralf sündis. Kui Degita sündis 22.50  õhtul siis Ralf sündis 10.50 hommikul ja 24.05.16. Ma kohe nägin teda, ta viidi mu kõrvale lauale ja temaga toimetasid kaks arsti, ma nägin ta pisikesi käsi. Kui arstid olid ta linadesse mässinud, toodi tibu minu juurde ja koheselt viidi issi kätte. KÕIK OLI KORRAS! Mind lapiti kokku ja sain palatisse ja koheselt sain ka oma poja enda korvale. Lastearst tõi ka häid uudiseid, et poja tsüstid on kadunud! IMELINE! 
Haiglas me kaua ei olnud, mu enda enesetunne oli hea ja paar päeva hiljem sain juba koju! VÕIMAS! Oh seda rõõmu suurel õel. TEMA PISIKE VENNA ON KODUS!♡
 Degita sai oma nime emmelt ja Ralf sai oma nime issilt 🙂

MINU IMELISED LAPSED!♡

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga