𝓢𝓪𝓶𝓶𝓾𝓴𝓮 𝓮𝓭𝓪𝓼𝓲, 𝓴𝓪𝓴𝓼 𝓽𝓪𝓰𝓪𝓼𝓲 𝓳𝓪 𝓷𝓲𝓲 𝓶𝓮 𝓽𝓲𝓹𝓹𝓾 𝓳õ𝓾𝓭𝓼𝓲𝓶𝓮𝓰𝓲!

……see pealkiri on nii minu. Sammuke edasi ja kaks jälle tagasi ja nii ma vaikselt oma tipukese poole liigun.

On see mis? See on vabaduse tunne minus endas. Oskan hetkel tunda rõõmu isegi kõiges halvas ja õpin armastama kõike negatiivset, sest ka selles ju peitub midagi head ja õpetliku! Olen tänulik iga pisikese killu üle ja viskan välja kõik negatiivsuse. Kas tõesti on see märk sellest, et ma olen kasvatanud endale juba veidi paksema naha.

Varem elades ainult lilledes ja mõeldes, et keegi ei tohi midagi öelda ja iga pisike kriitika nagu hammustaks mind. Siis nüüd… mida rohkem halba ja mida rohkem kriitikat, seda positiivsem ja elavam ma olen… Tunnen kohe, et noupppp ei anna alla, lähen edasi ja aina kõrgemale ja kõrgemale.

Me elame endi elud ise keeruliseks. Mitte keegi teine ei ole selles süüdi. Mina just olen see kärsitu hing, et pean saama kõik kohe ja kõik peab olema KOHE edukas ja hästi välja tulema. EI PEA! Anna endale aega, usalda ja armasta ennast!

Mul on täna nagu jällle üli mega hea tuju ja energiat ja rõõmu on nii palju. Tunne on väga hea ja tahan midagi uut õppida.

Uskumatu, aga ma olen õppinud kuulama.. näiteks meeldib mulle kohutavalt linnukeste laul. Ma kunagi kõndisin vist totaalselt klapid ees ja ei osanud või ei tahtnud võtta vastu seda head ja ilusat mis on meile näiteks looduse poolt antud!

Anname natukene head ka teistele.

Otsustasin hakata taas töötama tantsimisega, et saaksin Hiiumaa noorteni tuua killuke oma armastusest. Ma alustasin oma teed Gabriele moe ja tantsukoolist. Kui Gabriele avati, alustasin ka koheselt mina teed. Olin väga noor ja sealt oma pisiku sain. Gabriele oli võrratu kool. Peale tantsimise saime õppida lilleseadet, modellindust, balletti ja neid oli kindlasti veel. Olen osalenud ka Erki moeshowdel ( vägagi kuulsad ) ja tegelikult miks mitte teha seda mida ma oskan ja armastan, anda natukene edasi mida ma kunagi õppisin ja nautida seltkonda Noortega. Loodame, et mul kõik õnnestub ja mu unistused täituvad! Kindlasti!

Unusta ülemõtlemine ja ela endale

Kõlab nagu psühholoogia. Ehk ongi. Aga räägin just enda kogemusest!

Kuna elan pisikeses kohas ja siin ma väga ´´populaarne´´ 😀 ei ole, siis olen harjunud sellega, et on olemas kriitika. Ma olen nii tänulik teile.. sest kriitika kasvatab iseloomu ja tahtejõudu. Ma tunnen ennast hästi ( mida varem öelda ei saanud ) ma tunnen, et varem kippus pisar silma ja tekkis täielik paanika, aga nüüd tuleb mulle vaid naeratus näole ja ma soovin sind tänada!

Nii ma astun oma sammukesi, üks sammuke edasi ja vahest ka paar sammu tagasi, aga uskuge.. minu tipuke juba paistab ja sinna enam pikk maa ei ole..

Taaskord pisike mõttetera minu hetke emotsioonist ja tundest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga